Renovated private house in Tallinn. Main facade. History started at 1895. This place name was Villa Espero ("I wait" by spanish). House first owner was Russian state councilor Ikonnikov-Galitski daughter. Very interesting history full of hope, deceit, revolution, escape.

Renoveeritud eramu (aastast 1895) Nõmmel, Tallinnas. Peafassaad. Enne tööde alustamist oli majas tulekahju - pool katust ning vahelage olid hävinenud. Väga huvitava ajalooga hoone.

Ajalugu

1908 aastal omandas ostu-müügilepingu alusel Anna Emilia Pelts (sündinud Resner) 500 rubla eest Nõmme raudtee ääres kena väikese krundi, millele Nikolai von Glehn oli andnud nimeks “Espero” (hispaania keeles “ma ootan”). Kinnistusuurus oli 256 ruutsülda (ehk siis 1164 m2). Kuigi Nõmme kruntide hinnad olid tõusnud selleks ajaks paarikümne rublani, tundus lepingus märgitud hind väga kallis. 

Raamatus “Nõmme majalood” on Raudtee 27 /Silla 2 hoonestusajaks märgitud 1895 aasta. Kas kinnistul paiknev hoone võis olla kõrge hinna põhjuseks? 1908 aasta kaardil hooneid märgitud ei ole. Samuti ei leia 1908 ega 1913 aasta müügilepingus märkeid maja olemasolu kohta. Esmakordselt kerkivad need esile alles 1921 aastal koostatud ostu-müügidokumentides.  

Kuna kinnistu oli väike, siis on see säilinud tänase päevani algse kuju ja suurusega, seda pole väiksemateks osadeks jagatud ega natsionaliseeritud. 

Krundil paikneva puitvilla täpne ehitusaeg on teadmata. Varasemates ostu-müügilepingutes hooneid märgitud ei ole. 1950 aasta hindamisaktis on hoone ehitusajaks märgitud 1913. 

Seega on põhjust oletada, et 1913 aastal müüs Anna Emilia Vene tõelise riiginõuniku Sergei Sergejevitch Ikonnikov-Galitski tütrele Nadezhda Sergejevnale tühja ehk hoonestamata krundi. Sel ajal oli kinnistu hind juba tunduvalt kallim – lepingusse oli märgitud summaks 7200 rubla. Samas lepingus on ka kirjas, et müüakse krunt, maja mainitud ei ole, samuti ei ole krundi aadress märgitud Anna Emilia elukohaks, vaid selleks on hoopis Novo-Fishermaieri tänav (Kalamaja põik, praegune Kalju tänav). 

Hoone on omapärase ning teistest ümbruskonna majadest tunduvalt erineva ilmega. Sarnasusi võiks leida pigem Narva-Jõesuu puitsuvilatega (näiteks Aia 42), samuti leidub sarnaseid detaile Volkmanni sanatooriumi piltidelt. Selle eripära põhjuseid tuleks ilmselt otsida ehitise rajaja ja esimese omaniku Nadezhda Sergejevna Ikonnikova-Galitskaja eluloost. 

Ikonnikov-Galitskite perekonnanimi ühendab endas kaks vana vene aadlisuguvõsa. Ikonnikovide ajalugu oli seotud Saraatoviga ning ulatus XVIII sajandusse. Nadezhda vanaisa Sergei Sergejevitch oli Saraatovi kuberber, kes ühendas abielu kaudu pere iidse Galitskite haruga. Sergei Sergejevitchi kõik meessoost järglased olid XIX sajandi keskel ja lõpul seotud riigitööga – salanõunikud, tõelised riiginõunikud ning duuma liikmed. 

Kuna hoone rajajaks oli ilmselt riignõuniku tütar, siis peatuksin pikemalt ka tema saatusel. Nadezhda Sergejevna Ikonnikova-Galitskaja oli sündinud 1876 aastal Peterburis, tõelise riiginõuniku peres teise lapsena. Kokku oli peres 5 last, kellest esimesed 4 olid tüdrukud ning viimane poisslaps. Aasta enne kinnistu ostmist (1912 aastal) lahutas ta abielu doktor Dmitri Aleksandrovitch Krahhotkinist ning võttis tagasi oma isapoolse perekonnanime. Ühtede andmete kohaselt neil Krahhotkiniga lapsi ei olnud, kuid perekonna ajaloo uurimisega põhjalikult tegelenud vene luuletaja ja tõlk Andzei Andzejevitch Ikonnikov-Galitski, mainib oma töödes poega, kellega koos Nadezhda Sergejevna põgenes 1927 aastal Konstantinoopolisse. 

Tormiliselt arenenud sündmused ja mure lähedaste pärast Venemaal sundisid majaomanikku kodumaale tagasi pöörduma. 1920 aastal jäi Peterburis kadunuks Nadezhda Sergejevna isa. Võib olla oli Eestist lahkumise põhjuseks ka Eesti Vabariigi maareform, mille tulemusena maade jagamise aktsioon võis Venemaa revolutsiooni eest pääsenud inimesele tunduda küllalt äärmuslik. Igatahes otsustas ta 1921 aastal Eestist lahkuda ning maja anda usaldusväärsete inimeste hoole alla. 

Arhiivis on säilinud dokument, milles on märgitud, et krunt ja maja koos varadega on müüdud ja 28.detsembril 1921 aastal üle antud Venemaalt opteeritud eestlasele Johannes Kalepile. Väidetav müügihind 175 000 marka on müüjale sularahas välja makstud ning seda kinnitab müüja oma allkirjaga. Nadezhda Sergejevnat esindas müügitehingul Aleksander Jüri p. Kutsar – Johannese naisevend. 

Samas on säilinud dokument, mille on kirjutanud Nadezhda Sergejevna Peterburist.
Ta muretseb oma maa ja maja pärast ning palub kohalikult valitsuselt tuge raha kättesaamiseks, kui maja enam talle ei kuulu. Nõmme alevivalitsuse vastus 23.03.1923 on kummaline – sisaldades vastuseid ainult osaliselt – kinnitades et maa ei ole riigistatud vaid, kuulub Nadezhda Ikonnikova-Galitskajale. Kes maad kasutab, ei ole teada. Riigi maksud maatüki pealt on tasutud v.a. jooksva aasta tasu 50 marka.

Etteruttavalt võib märkida, et rohkem Nadezhda Sergejevna majaga seotud dokumentides ei esine, kuigi 1936 aastal tuli ta Eestisse tagasi, nüüd juba Nadezhda Dobrova nime all.

Järgmine maja kasutaja v omanik  Johannes Johani p. Kalep – saabus Eestisse Peterburist koos abikaasaga (Miili Jüri t. Kutsar) kohe pärast 1920 aastal Eesti-Vene rahulepingu sõlmimist.
1886  aastal Viljandimaal, Pajusi vallas sündinud Johannes kalepi elu oli esimesel poolel tihedalt Venemaaga seotud. Ta lõpetas 1906 aastal Peterburis kooliõpetajate seminari matemaatika alal. 1907-1908 töötas ta Eestis Kolga vallas, Leesi algkooli õpetajana ja täitis Kuusalu koguduse Leesi abikirikus köstri ja organist ülesandeid. 

Enne revolutsiooni töötas Peterburis koduõpetajana ning pärast 1912 aastat erinevates ettevõtetes raamatupidajana, I maailmasõja ajal lõpetas Kiievis Nikolai Sõjaväe kooli. 

Abiellus 1913 aastal Miili Kutsariga Peterburis. Tütar Aino sündis Eestis 1923 aastal. Töötas vahemikus 1928 -1941 Eesti Pangas ametnikuna. 

Rohkem omanikke majal ei ole. 1940 aastal maja ei natsionaliseeritud.